Реферат: Lahingulaev Bismarck

Kell 2.47 sai ristleja “Suffolk” saksa laevad uuesti oma radari ekraanile. Selgus, et need ei olnud kurssi muutunud, vaid liikusid endiselt paraleelselt jääpiiriga edelasse. Admiral Holland käskis tõsta oma laevade kiiruse 28 sõlmele – Saksa laevad osutusid Briti lahingulaevast ja lahinguristlejast eespool olevaiks ning liikusid peaaegu paralleelkursil, inglastest paarkümmend miili loode pool.

Kell 5.30 saadi admiral Hollandi laevadelt radarikontakt Saksa laevadega. Et sakslastele lähemale sõita, pööras Holland kolm minutit hiljem oma laevad 40 paremale. Ja juhtus nii, et selle kursinurga ja veel mõne äparduse tõttu kadus inglaste esialgu planeeritud kahekordne suurtükitule ülekaal olematusse. Vastaste lähenemisnurgad olid sellised, et Saksa laevad said inglasi tulistada kõigist suurtükitornidest, inglased sakslasi aga vaid vööritornidest. Ristlejad “Norfolk” ja “Suffolk” olid jäänud liialt kaugele ega võtnudki peatselt algavast lahingust osa.

Kell 5.52 tehti mõlemalt poolt esimesed lasud. Vahemaa vastaste vahel oli sel ajal 24 kilomeetrit, kuid see vähenes pidevalt. Lahingusse astudes sõitis “Prinz Eugen””Bismarckist” eespool ja seetõttu peeti admiral Hollandi lipulaeval “Hoodil” eespool sõitvat laeva “Bismarckiks”. Admiral Holland käskis oma laevadel oletava Saksa lipulaeva pihta tule avada ja sai oma eksitusest aru alles mõned sekundid enne esimest kogupauku. “Prince of Walesil” taibati kohe, et “Bismarck” on tagumine vastaslaev, ja vaatamata admiral käsule sihiti oma torud tõelisele “Bismarckile”. Juba esimese kogupaugu ajal aga kiilus “Prince of Walesil” üks vöörisuurtükk kinni ja nii vähenes inglaste poolel lahingus osalevate torude arv veel ühe võrra.

Admiral Lütjens käskis mõlemal oma laeval tulistada inglaste lipulaeva “Hoodi”. Teisest või kolmandast sakslaste kogupaugust saigi “Hood” tabamuse keskossa, tal puhkes tulekahju õhutõrjesuurtükkide laskemoonakeldri juures.

Kell 6.00 pööras admiral Holland oma laevad järsult vasakule, et suurendada vahemaad sakslasteni. Vahemaa vastaste vahel oli sallks ajaks vähenenud 13 kilomeetrini ja oli karta, et selliselt väikeselt distantsilt lastud soomustläbistavad mürsud löövad tõesti läbi Briti laevade tekisoomuse. Ja nii oligi. Pöörde ajal sai “Hood” uue tabamuse, seekord tõenäoliselt ahtrisuurtükitornide laskemoonakeldrisse. Laevast lendas taeva poole tulesammas, mis muutus kohe mustaks suitsusambaks. Paari minutiga kadus “Hood” veepinnalt ja “Hoodi” kiiluvees sõitnud “Prince of Walesil” tuli kurssi muuta, et uppuvale vrakile mitte otsa sõita.

Sakslased koondasid nüüd oma suurtükitule “Prince of Walesile” ja see sai lühikese aja jooksul kaheksa tabamust. Üks mürsk lõhkes otse sillal, ni et kõik, kes seal olid, said surma või haavata. Imekombel jäi täiesti terveks vaid laeva komandör kommodoor Leach. Lisaks sellele muutus mingi tehnilise rikke tõttu liikumisvõimetuks “Prince of Walesi” neljatoruline vöörisuurtükitorn. Sellises olukorras pidas kommodoor Leach paremaks lahinguväljalt eemalduda. Nii arvas ka ristlejal “Norfolk” asuv kontradmiral Wake-Walker, kes oli nüüd jäänud Briti sõjalaevade vanemaks komandöriks. Sest admiral Lancelot Holland oli kadunud merepõhja koos “Hoodiga” nii nagu ka viimase umbes 1400-liikmeline meeskond (meresõjakirjanduses kohtab mitmeid erinevaid arve). “Hoodilt” päästeti vaid kolm meest – madrus Tilburn, signalist Briggs ja meresõjakooli kursant Dundas. Ka “Hoodi” komandör kommodoor R. Kerr oli oma laevaga kaasa läinud.

Briti laevastiku ühe tuntuima laeva hukkumine sundis Briti Admiraliteeti koondama kõiki käepärast olevaid jõude “Bismarcki” hävitamiseks. Admiral Wake-Walker sai käsu “Bismarcki” mitte radariekraanidelt kaotada, admiral Tovey võttis oma laevadega suuna “Bismarcki” edasiliikumisteele ja sinnasamasse suundus veel hulk suuri sõjalaevu. Lahingulaev “Ramilles”, mis saatis konvoid Halifaxi, sai käsu oma konvoid maha jätta ja tulla “Bismarcki” jahtima, lahingulaev “Revenge” sai aga käsu Halifaxi merele sõita. Giblartari sõitis ookeanile nn. Laevastikukoondis H, kuhu kuulusid lahinguristleja “Renown”, lennukandja “Ark Royal” ja kergeristleja “Sheffield”. Lahingulaev “Rodney”, mis asus Iirimaa ja Gröönimaa vahel, sai käsu võtta kurss edelasse. Ookeanil sõelus ka ristlejaid ja hävitajaid ning Briti Admiraliteedi kavandavast klaperjahist “Bismarckile” võttis ühtekokku osa 5 lahingulaeva, 2 lahinguristlejat, 2 lennukikandjat, 12 ristlejat ja paarkümmend hävitajat.

“Bismarck” oli lahingus saanud 2–3 tabamust 356-mm mürskudega, neist ühe vööris olevasse kütusetanki. See hakkas tugevasti lekkima, jättes Saksa lahingulaeva kiiluvette selgesti nähtava õlijälje. Ühtlasi vähenes ka “Bismarcki” võimalik sõidukaugus. Seetõttu otsustas admiral Lütjens, et avaookeanile liitlaste laevu jahtima enam ei pürgita, vaid võetakse kurss Prantsusmaa rannikule St-Nazaire’i sadamasse. Sama päeva õhtul kell kuus sõitsid “Bismarck” ja “Prinz Eugen” lahku. Seda selleks, et “Bismarcki” reetlik õlijälg jälitajaid vähemalt “Prinz Eugeni” kannule ei juhataks. Et sakslasi vahetult jälitavad admiral Wake-Walkeri ristlejad ei märkaks “PrinzEugeni” kadumist, pööras admiral Lütjens “Bismarcki” jälitajale vastu ja astus nendega tulevahetusse. Kumbki pool tabamusi ei saanud, küll aga saavutas Lütjens oma eesmärgi – “Prinz Eugen” kaduski märkamatult silmapiiri taha.

24. mail pealelõunal andis admiral Tovey käsu lennukikandjale “Victorious” sõita koos nelja ristlejaga 100 miili kaugusele Saksa laevadest ja rünnata “Bismarcki” torpeedolennukitega. See laevadegrupp kontradmiral Curteisi juhatusel lisaks kiirus ja kell 22, kui “Bismarckini” oli jäänud veel 120 miili, tõusid lennukid õhku. Teele läks üheksa torpeedolennukit “Swodfish” ja kuus lennukit “Fulmar”. Viimastel ei olnud torpeedosid, need pidid tegutsema luurelennukitena. Vaatamata ööpimedusele ja vihmapilvedele, leitigi “Bismarck” ja pärast keskööd saadi temasse üks torpeedotabamus, mis, tõsi küll, eriti rasket vigastust ei tekitanud. Pilkases öös lendavad “Swordfishid” leidsid “Victoriousi” raadiomajaka järgi oma emalaeva ja maandusid õnnelikult; kadunuks jäi kaks “Fulmarit”.

Alanud 25. mail kell 1.00 oli “Bismarckil” veel üks lühike tulevahetus Wake-Walkeri ristlejapaariga. Sakslastel õnnestus jälitajad kaugemale peletada ja kell 3.06 kaotasid need jälle “Bismarcki” oma radariekraanidelt.

Briti kaugluurelennukid, lennukandjatel baseeruvad lennukid ning laevad otsisid “Bismarcki” meeleheitlikult. See aga suundus esialgu Hispaania ranniku suunas, et olla võimalikult kaua väljas Briti saartel baseeruvate luure- ja pommilennukiite tegevusraadiusest. 25. mail hommikul kella 10.30 paiku möödus “Bismarck” admiral Tovey laevadegruppi ahtri tagant umbes 100 miili kauguselt. Veerand tundi hiljem sai admiral Tovey Londonist Admiraliteedist raadioteate, et Briti raadioluure on kinni püüdnud “Bbismarckilt” saadetud raadiotelegrammi ning selle järgi välja peilinud ta asukoha. See näitavat, et “Bismarck” on ilmselt asunud suure kaarega tagasiteele, võttes suunas Fääri saarte ja Islandi vahele. Muidugi keeras admiral Tovey nüüd ka oma laevadel otsa ümber ja kiirustas teatatud suunas teele. Sinnapoole pöörasid oma ninad järgnevail tundidel mitmed teisedki laevadegruppid.

Tegelikult oli aga Admiraliteedist saadud teade vale – kohalesaadetud lennukid ei avastanud väljapeilitud ega selle lähikonnas “Bismarckist” jälgegi. Jällegi jäi vaid üle oletada, kuhu siis “Bismarck” ikkagi kursi on võtnud. Suurem osa Admiraliteedi “helgeid päid” kaldus nüüd pärast pikka analüüsi arvama, et küllap on “Bismarck” teel Prantsusmaa rannikule, sinna, kus “Gneisenau” ja “Scharnhorst” teda juba ees ootavad. Ja 25. mail õhtul kell kuus said ookeanil olevad Briti laevad uue instruktsiooni – otsida “Bismarcki” Bresti sadamasse viivalt laevateelt. Sellele suunale pöördus ka Home Fleet’i juhhataja admiral Tovey oma lipulaevaga, kuid selleks ajaks oli ta “Bismarckist” 150 miili tahapoole jäänud. Muidugi ei teadnud admiral Tovey ise sellest.

“Bismarcki” avastasid inglased uuesti alles 26. mai hommikul kell 10.30. “Bismarcki” leidis luurevesilennuk “Catalina”. Saksa lahingulaevalt avati selle suunas tihe õhutõrjetuli, kuid vigastatud lennukilt saadeti radiogramm laeva koordinaatidega ja kursiga.

Osutus, et koondis H, kuhu peale lennukandja “Ark Royal” kuulusid mäletatavasti veel lahingurisleja “Renown” ja kergeristleja “Sheffield”, oli vaid 70 miili “Bismarckist” ida pool. Lahinguristleja “Renown” oli relvastatud kuue 381-mm suurtükiga “Bismarcki” kaheksa samakaliibrilise vastu, soomuskate oli aga “Renownil” “Bismarcki” omast kindlalt õhem. Seetõttu ei usaldatud “Renowni” “Bismarckiga” kahevõitlusse saata. “Bismarcki” lähedale saadeti hoopis risleja “Sheffield”, et see “Bismarcki” manöövreid oma raadolokaatoriga jälgiks.

Kella 14 paiku startisid lennukikandjalt “Ark Royal” 14 torpeedolennukit ja võtsid suuna “Bismarckile”. Lahingupalavikus aga satuti rislejale “Sheffield” ja lasti oma torpeedod selle peale välja. “Sheffieldi” mehed pääsesid siiski vaid paraja ehmatusega.

Sama päeva õhtul kell kuus sai lahingulaev “Rodney” kokku admiral Tovey lipulaeva “King Georg V”-ga. “Bismarckist” asuti kirdes ja veidi tagapool. Läheduses olid teatavasti veel lahingurisleja “Renown” ja lennukikandja “Ark Royal” ning need neli laeva olidki kõik need suured Briti sõjalaevad, mida “Bismarcki”-vastase löögijõuna võis arvestada. Sest kolm suurt laeva olid kütusepuuduse ähvardusel jahi lõpetanud – lahinguristleja “Repulse” oli juba 25. mai lõuna paiku suundunud Islandile, lahingulaev “Prince of Wales” oli sama päeva pealelõunast ja lennukikandja “Victorius” 26. mai lõunast võtnud kursi sinnasamase. Lahingulaev “Ramilles” ja “Revenge” olid aga sadu miili “Bismarkist” ning Tovey laevadest lääne pool ja nende kohalejõudmisega lahingusse ei saanud arvestada. “Bismarcki” kaugus tema tõenäolisest sõidusihist Brestist oli aga selline, et ilmselt juba järgmise päeva, 27. mai õhtuks olnuks ta kohal.

Arvestanud kõiki neid asjaolusid, tuli admiral Tovey pessimistlikule järeldusele, et kui eeloleval ööl ei õnnestu “Bismarcki” kiirust väheneda, siis järgmisel ei ole teda enam mõtet lahingulaevadega jälitada – niikuini läheb “Bismarck” eest ära!

Seepärast tegid 26. Mail ¨htul kella 20.47 ja 21.15 vahel “Arc Royali” torpeedolennukid uue rünnaku “Bismarcki” vastu ja seekord oli see edukas – 13 vettelastud torpeedost tabasid kaks märki. Üks torpeedo põrkas vastu pardasoomust ega teinud laevale erilist viga, teine aga sattus ahtrisse, kus vigastas sõukruvisid ja roole. “Bismarcki” saatus oli otsustatud – ta kiirus langes ja manööverdusvõime vähenes.

Vaevalt sai torpeedolennukite rünnak lõpetada, kui pärast 22.30 algas viie hävitaja torpeedorünnak “Bismarckile”. See oli 4. Hävitajale flotill kommodoor Viana juhatusel, kuhu kuulusid Briti hävitajad “Cossack”, “Maori”, “Sikh” ja “Zulu” ning inglaste poolt Poola eksiillaevastikule antud “Piorun”. Polteist tundi kestnud torpeedorünnaku tulemusel sai “Bismarck” tõenäoliselt kaks torpeedotabamust, mis veelgi vähendasid ta lahinguvõimet.

27. mai hommikul liikus “Bismarck” veel vaid vaevaliselt 8-sõlmelise kiirusega. Nüüd õnnestus admiral Toveyl talle lahingulaevadega “King Georg V” ja “Rodney” lähedale sõita. Kell 8.47 avati “Rodneylt” tuli, minut hiljem hakkasid paukuma ka Tovey lipulaeva suurtükid ja veel minuti pärast ka “Bismarcki” omad. Saksa sõjalaevad olid alati silma paistnud oma suutükitule täpsusega ja ka seekord näis algul, et kohe-kohe saab “Rodney” pihta. Kuid siis hakkasid “Bismarcki” suurtükitule täpsus ja tihedus vähenema. “Bismarck” sai ise tabamusi ja kella 10.15 paiku põles ta juba nagu jaanituli.

Admiral Tovey käskis suurtükitule lõpetada. Kuna ka “Bismarckilt” enam ei tulistatud, sõitis talle lähedale raskeristleja “Doorsethire” ja laskis Saksa lahingulaeva paremasse pardasse kaks ja vasukusse üks torpeedo. Kell 10. 36 läks “Bismarck ümber ja uppus. Ellujäänud sakslased on väitnud, et “Bismarck” ei uppunud mitte inglaste mürskude ja torpeedode tagajärjel. Ta olevat uputanud sakslased ise kingstonite avamisega, et laev inglaste kätte ei satuks.

Koos “Bismarckiga” uppus 2303 elusat ja surnud saksa meremeest. Pääses vaid 115 meest. Neist 110 korjasid välja ristleja “Dorsetshire” ja hävitaja “Maori”. Kolm meest võeti hiljem Saksa allveelaeva U 74 ja kaks meest ilmavaatluslaeva “Sachsenwald” pardale.

Tallinnas elav vanahärra Voldemar Grossberg mäletab omaaegsetest sõjamehelugudest, et hiljem olevat paar “Bismarcki” meeskonna liiget kummipaadis Prantsusmaa randa jõudnud, kuid sakslased olevat ise nad maha lasknud. Meestele pandud süüks, et nad oma laeva enne lahingu lõppu maha oli jätnud, sest kust nad muidu terve kummipaadi oleksid saanud!

Samal ajal kui käis eespool kirjeldatud klaperjaht “Bismarckile”, sõitis ristleja “Prinz Eugen” segamatult lõuna poole. 26. Mail jõudis ta 40 põhjalaiusele Assooridest lääne pool, kus kohtus Saksa tanklaevaga. 4000 tonni kütuse ümberpumpamine võttis aega mitu päeva ja alles 29. Mail läks “Prinz Eugen” teele ida poole. 1. Juuni õhtul jõudis ta Bresti.

“Gneisenau”, “Scharnhorst” ja “Prinz Eugen” sõidavad läbi Inglise kanali

1942. aastal talvel, pärast ebaõnnestunud pealitungi Moskvale, hakkas Hitler kartma võimalikku Briti dessanti Norrasse. Et seda takistada, otsustas ta tuua Saksamaa sadamaisse ning saata sealt edasi Norra vetesse eelnevate seikluste tagajärjel Prantsusmaa sadamasse Bresti kogunenud suured Saksa sõjalaevad – lahingulaevad “Scharnhorst” ja “Gneisenau” ning raskeristleja “Prinz Eugen”. Peale dessandiohu ärahoidmise kavatses Hitler neid laevu kasutada Nõukogude Liidu põhjasadamaisse minevate konvoide purustamiseks.

Saksa merejõudude ülemjuhataja suuradmiral Raeder oli selle plaani vastu, ta väitis, et sel juhul hõlbustuks ja odavneks tunduvalt Inglismaa ja USA konvoiteenistus Atlandil, sest inglased ei pruugi enam oma konvoisid lahingulaevade ja lennukikandjatega saata. Kuid loomulikult jäi Hitleri sõna peale.

Führer’i käsu kohaselt tuli laevad Norrasse viia lühimalt teed mööda – läbi Inglise kanali, kuna traditsiooniline suure kaarega ümber Inglismaa ja Iirimaa sõit oleks tähendanud kaugelt suuremat kütusekulu ja nagu näitas “Bismarcki” hukkumise lugu, polnud kaugeltki ohutu. Seejuures arvestas Hitler, et suur osa teekonnast, mis jääb Inglismaa lähivetesse, õnnestub läbida ööpimeduse katte all, pealegi on sealsetes vetes talvel ka päevad ajal tavaliselt halb nähtavus.

Üksikasjalise läbitungiplaani, mis sai koodnimeks “Zerberus”, pidi koostama Brestis asuva eskadri juhataja, viitseadmiral Otto Ciliax. Ta valmistaski operatsiooni põhjalikult ette. Brestist pidi teele asutama 11. Veebruaril kell 19.30. Sel ajal olnuks juba küllalt pime, et laevade lahkumist ei märkaks Bresti lähistel tiirutavad Briti luurelennukid ja allveelaevad. Kuna oli kuuloomise eelne aeg, polnud karta ka kuuvalgust. Pealegi langes farvaater enne läbi traalida. Valgel ajal pidid suuri laevu vastase allveelaevade ja torpeedokaatrite eest kaitsma hävitajad, torpeedokaatrid, allveelaevahävitajad, valvelaevad ja valvekaatrid; pommi- ja torpeedolennukite eest aga hävituslennukid. Tähtsamatesse kursimuutmise kohtadesse tuli ankrusse panna kuus valvelaeva, mis olid raadiomajakaiks.