Реферат: Lahingulaev Bismarck
Nii olegi. Meremeeste keeles süd-ost-osti liikuv “Scharnhorst” jõudis “Duke of Yorki” radari vaatevälja kell 16.17. Selleks ajaks oli ilm uuesti pime ja “Scharnhorstilt” ei märganud oma peavaenlase lähenemist. Kui lahingulaevade vahemaa oli vähenenud 6 miilile, lasti “Duke of Yorkilt” ja “Belfastilt” Saksa lahingulaeva kohale valgustusmürsud, seejärel avati Fraseri lipulaevalt ja temaga kaasas olevalt ristlejalt “Jamaica” tuli ka lahingumürskudega.
“Scharnhorsti” oli tabatud ootamatult. Kulus mitu minutit, kuni seal suudeti määrata suunad ja kaugusel Inglise laevadeni ning avada vastustuli. Kell 17 avasid tule ka lähemale jõudnud ristlejad “Norfolk” ja “Belfast”. Ristleja “Sheffieldil” oli vigastada saanud üks sõuvõll ja edasisest lahingust ta osa ei võtnud. “Scharnhorst” võttis kursi itta ja Inglise laevad hakkasid temast aegpidi maha jääma. Aeg-ajalt pöördus “Scharnhorst” kaguse, et tulistada ka vöörisuurtükkidest. Mõlemad Inglise hävitajate grupid üritasid minna torpeedorünnakule, kuid ikka veel jätkuvas tormis ei suutnud nad “Scharnhorstile” järele jõuda. Kella 17.40-ks olid ka ristlejad niivõrd maha jäänud, et “Scharnhorst” väljus nende tule ulatusest. Jätkus vaid lahingulaevade suurtükiduell. Kuid kell 18.20 hakkas “Scharnhorsti” kiirus langema. Ta oli saanud tabamuse katlaruumi, kus plahvatus vigastas aurutorusid ja aurulekke tõttu turbiinide pörded langesid. Teisest mürsutabamusest kiilus kinni vöörisuurtükitorn. Selle laskemoonakeldris tekkis tulekahju, mis kandus üle ka kõrvalasuva keskmise suurtükitorni laskemoonakeldrisse. Laskemoonakeldrid tuli uputada, pärast keldreist vee väljapumpamist tulistas keskmine torn edasi, vööritorn aga jäigi vakka.
Kell 18.24 katkestas “Duke of York” tuleandmise, olles selleks ajaks teinud 52 kogupauka ja välja lasknud 520 356-mm mürsku. “Scharnhorsti” katlaruumis käis aga sel ajal kibekiire remonttöö laeva peamehaaniku korvetikapten Köningi juhtimisel. Suur osa vigastusi saigi parandatud ja laeva kiirus, mis vahepeal oli langenud, tõusis aegmööda 25 sõlmeni. Kuid paistab, et ka admiarl Bey ei uskunud enam oma pääsemisse, sest ta laskis teele saata Hitlerile määratud radiogrammi: “Võitleme viimse mürsuni!”
Vaevalt küll admiral Beyl oma tõotust täita õnnestus ja vaevalt ka Hitler selle tõotuse täitmist kontrollida sai. Kindel on aga see, et vahepealne kiiruse langus võimal