Топик: Uni ja unenaod (estonii)
1. Ennustuse soovija tõi templi ees ohvri, andis kingi ja heitis teiste samasugustega loosi, millises järjekorras Apolloni palge ette ilmuda.
2. Kui järjekord kätte jõudis, teatas saadik oma küsimuse spetsiaalsele preestrile promantisele, kes selle edastas naisennustajale — püütiale.
3. Püütia istus spetsiaalse templi siseruumis adytonis kolmejalgsel järil ja viis end ekstaasi. Selleks olevat kasutatud maagaasi või näritud teatud taimi. Püütiale esitati küsimusi, mille peale ta vastanud üsna seosetult.
Seda tõlgendas preester, kes formuleeris ennustuse tavaliselt salmina. Kui saadik ei saanud sellest ennustussal-mist hästi aru, tõlgendas seda teine preester — eksegeet.
Delfi oraakleist on aegade jooksul säilinud kirjeldustes palju juttu.
Viimane Lüüdia kuningas Kroisos (VI saj.e.Kr.), kes olnud kuulus oma rikkuse, ihnuse ja ettevaatlikkuse poolest, tahtnud teada, millist oraaklit ta võib usaldada. Ta saatnud saadikud seitsme oraakli juurde palvega teatada, mida ta teeb kindlal päeval ja kindlal ajal. Ainsana andnud õige vastuse Delfi oraakel: Kroisos keetnud valgevasest katlas kilpkonna ning lambatalle.
Delfi oraakel hakkas oma tähtsust kaotama juba II saj.e.Kr., mil Kreeka sattus Rooma riigi võimu alla. Riiklikes asjades ei tuldud enam Delfisse nõu küsima. Oraakel langes järk-järgult tavalise, raha eest elusaatust oma raske kehaga lömastanud mägesid. Apollon tapnud Pythoni oma eksimatu noolega, kaevanud ta maa sisse ja rajanud sinna templi, et inimesed saaksid teada Zeusi tahet.
V. Blavatski jt. ajaloolased väidavad, et Delfi pühamu kajastas Kreekas Kreeta kultuuri mõju.
Apolloni võit Pythoni üle väljendab S. Lurje arvates ,,õhujumalate" võitu vanemate paikkondlike maajumalate üle. Oli ju Delfi ennustustempel ehk manteia (oraeula on rooma termin) algselt pühendatud maajumalannale Gaiale.
Võimalik ka, et Pythoni analoogiks on Typhon ja selle egiptuse võrdkuju Seth (kelle tappis Horus, Apolloni prototüüp).
Antiikkirjanik Sophoklese ajal (V saj.e.Kr.) oli Delfi juba nii kuulus, et Sophokles nimetab teda Maa kesk-kohaks, maailmakeskuse ohvripaigaks.
Ennustustseremoonia käis Delfis järgmise rituaali kohaselt.
1. Ennustuse soovija tõi templi ees ohvri, andis kingi ja heitis teiste samasugustega loosi, millises järjekorras Apolloni palge ette ilmuda.
2. Kui järjekord kätte jõudis, teatas saadik oma küsimuse spetsiaalsele preestrile promantisele, kes selle edastas naisennustajale — püütiale.
3. Püütia istus spetsiaalse templi siseruumis adytonis kolmejalgsel järil ja viis end ekstaasi. Selleks olevat kasutatud maagaasi või näritud teatud taimi. Püütiale esitati küsimusi, mille peale ta vastanud üsna seosetult.
Seda tõlgendas preester, kes formuleeris ennustuse tavaliselt salmina. Kui saadik ei saanud sellest ennustussal-mist hästi aru, tõlgendas seda teine preester — eksegeet.
Delfi oraakleist on aegade jooksul säilinud kirjeldustes palju juttu.
Viimane Lüüdia kuningas Kroisos (VI saj.e.Kr.), kes olnud kuulus oma rikkuse, ihnuse ja ettevaatlikkuse poolest, tahtnud teada, millist oraaklit ta võib usaldada. Ta saatnud saadikud seitsme oraakli juurde palvega teatada, mida ta teeb kindlal päeval ja kindlal ajal. Ainsana andnud õige vastuse Delfi oraakel: Kroisos keetnud valgevasest katlas kilpkonna ning lambatalle.
Delfi oraakel hakkas oma tähtsust kaotama juba II saj.e.Kr., mil Kreeka sattus Rooma riigi võimu alla. Riiklikes asjades ei tuldud enam Delfisse nõu küsima. Oraakel langes järk-järgult tavalise, raha eest elusaatust ennustaja tasemele. 390 a.e.Kr. lõpetas oraakel tegevuse.
Muuseas on Delfi oraakli pärast ka ,,püha sõda" peetud. See oli 352. a.e.Kr., kui Makedoonia Aleksandri isa Filippos tuli oma poliitilisi sihte silmas pidades Kesk-Kreekasse Fookiasse, kus kreeklased olid konfiskeerinud Delfi templi vara ning maksid sellest sõduritele palka. Kreeklased said Makedoonia Aleksandrilt lüüa ja Delfi oraakel säilitas veel mõneks sajandiks oma funktsioonid.
Peale Delfi oraakli oli veel teisigi, vähem tähtsaid oraaklipaiku. Tuntuim ja vanim oli Dodona tammehiis. See asus Põhja-Kreekas muistses Epiirias, kus pühade tammede kohina järgi püüti Zeusi tahet teada saada.
Dodona hiiest räägib V saj.e.Kr. ajaloolane Herodotos. Arvatavasti oli hiis asutatud juba enne VI sajandit.
Ajaloolase M. Hvostovi andmete kohaselt elas just Dodonas muistne helleenide höim, kelle nime järgi hakati edaspidi nimetama kõiki kreeklasi helleenideks ja kreeka kultuurimõju hellenismiks.
Oma tegevuse lõpetas Dodona oraakel ilmselt varem kui Delfi oma. Dodona oraaklile on omistatud mitmeid kahe-mõttelisi ennustusi. Näiteks öelnud ta Lüütia kuninga-le Kroisosele, kes tuli Pärsia sõja kohta nõu küsima:
,,Kui iiletad Halyse jõe, purustad suure riigi!" Kroisos ületas jõe... ja purustas oma riigi!
Spartalased olevat enne kui arkaadlastega sõtta astusid, küsinud sõja tulemust. Vastus olnud lakooniline: ,,Sõda' pisarateta." Spartalased võitsid, kaotamata ühtegi meest. Oleksid nad aga kaotanud, mehed tapetud, naised-lapsed vangi viidud, ka siis poleks kedagi kodus nutmas olnud. Nii arvab skeptik A. Beljavski. Minu arvates võiks viimast ennustust siiski õigeks pidada, sest kaotuse korral oleksid pisarad ikkagi voolanud (kas või võõrsil). Ja võita sõda ilma ühegi kaotuseta pole just kergesti prognoositav sündmus.
Peale nimetatute tegutsesid oraaklid veel Beotis ja Delfi lähedal Abais. Amoni tempel Siva oaasis Egiptuses oli ka kreeklaste pühamu.
Kreeka-Pärsia sõdade ajal V saj.e.Kr. juhindusid mõlema poole väejuhid ka oma unenägudest. Herodotose andmeil olevat Pärsia kuningas Xerxes 1 sõjakäigu Kreeka vastu ette võtnüd oma unenäo tõttu. Ta näinud unes jumalust, kes andnud käsu Hellasega sõdida.
Plutarehose andmeil näinud Kimon, Kreeka väejuht Kreeka-Pärsia sõjas, enne Egiptusse ja Küprosele soori-tatud sõjaretke und: