Реферат: STRESS (Стресс) (WinWord (на эстонском языке))

Peale stressi tekke üldiste põhjuste analüüsitakse töö esimeses osas organisatsiooni stressitegureid. Teises osas käsitletakse ülepingetest vabanemise võimalusi ning seda, kuidas mõtelda ja toimida, et stressi vältida. Kolmas osa sisaldab stressi profülaktika meetodite kirjeldust, mille hulka kuuluvad päevakorra ümberkorraldamine stressivastaseks ja psühholoogiline esmaabi kriisiolukorras.

1. Elustress

Stress on harilik ja tihti esinev nähtus. Kõik meist aeg-ajalt saavad seda tunda, näiteks, kas õõnsa tundena kõhus ennast uutele klassikaaslastele tutvustades või kõrgenenud ärrituvusena ning unetusena eksamisessiooni ajal. Stress on vältimatu ja selle madal tase kahjutu. Nimelt liigstress tekitab probleemi indiviidide ja organisatsioonide jaoks. Stress on inimolevuse lahutamatu osa. Tuleb õppida vahet tegema lubatava stressi taseme ja liigstressi vahel. Nullstress on võimatu.

Meie käsitleme selles töös üleliigset psühholoogilist või füsioloogilist pinget. Uurimused näitavad, et füsioloogilised stressitunnused on maohaavandid, migreen, hüpertoonia, hingeldustõbi ja südamehaigused. Psühholoogilised tunnused on ülitundlikkus, ärevus, depressioon, isutus, unetus ning langenud huvi intiimelu ja suhtlemise vastu jt.

Üleliigne stress läheb ettevõttele kalliks maksma indiviidi efektiivsuse ja heaolu languse tõttu. Paljud töötajate probleemid, mis kajastuvad nii palga suuruses ja töö tagajärgedes, kui ka tervises ja töötajate heaolus, põhinevad psühholoogilisel stessil. Stress suurendab otseselt ja kaudselt ettevõtte kulusid eesmärgi saavutamisel ning vähendab töötajate elukvaliteeti.

1.1. Stressi tekkepõhjused

Stress võib olla põhjustatud teguritest, mis on seotud kas ettevõtte tööga ja tegevusega või inimese isikliku elu sündmustega.

Osa stressi tekkepõhjusi, nagu kõrge tööpinge või jõhker kohtlemine, on kõigile teada, ent mõndagi nendest, näiteks kärsitustõbe, masendustunnet, enesesisendust, närivat kadedustunnet või pettumist lähisuhetes, ei osata alati närvipinge tõusu põhjustajaks lugeda. Organismi vastusreaktsioon ühele või teisele stressorile oleneb suuresti sellest, kuidas me hindame situatsiooni raskust ning sellega toimetuleku võimalusi. Ootamatu, ohtlik ja väljapääsmatuna näiv olukord suurendab stressi.

1.1.1.Tööstress

Mõõdukas närvipinge on tööl mitte üksnes vältimatu, vaid koguni soovitav – see sunnib end mobiliseerima, võimed mängu panema. Ametikoht, millega pidevalt kaasneb psüühiline alakoormus, ei paku enamikule tervetele ja töökatele inimestele erilist pinget.

Paljud selliste levinud kutsealade esindajaist nagu näiteks õpetajad, autojuhid, raamatupidajad või müüjad on valmis kinnitama, et nende töö on täis närvipinget. See ei tähenda aga mitte alati kõrgenenud stressi vastaval tööalal.

Kroonilise ajapuuduse ja suure tööpinge tunne on miski, mida paljud inimesed ise endale alateadlikult sisendavad – nii selleks, et tähtsate asjadega hõivatud isikuna teiste silmis tunnustust võita, kui ka selleks, et arvatud ülekoormuse olukorras endale ise vähem kohustusi võtta.

Kiire tempo, kõrge vastutus või suur töökoormus tekitavad stressi seda enam, mida rohkem nendega kaasneb järgmisi subjektiivseid asjaolusid: töö ei paku huvi, selle tegemiseks puudub kutsumus, suhted juhi või kolleegidega on halvad, töökohal valitseb korralagedus, firmas esineb käegalöömise meeleolusid jne.

1.1.2.Organisatsiooni stressitegurid

Käsitleme neid tegurid, mis toimuvad organisatsiooni sees ja tekitavad stressi.

1. Ülekoormus või väike alakoormus. Näiteks, töötajale antakse liiga palju ülesandeid või nõutakse tulemuste liiga nõrget taset teatud aja jooksul. Sellel juhul tavaliselt tekibki frustratsioon ja lootusetuse tunne. Kuid ka alakoormus võib esile kutsuda samasuguseid tundeid. Töötaja, kellel ei ole tema oskustele ja võimetele vastavat tööd, tunneb frustratsiooni, rahutust oma väärtuse suhtes ning oma koha suhtes organisatsiooni sotsiaalses struktuuris ja tunneb ennast alahinnatuna.

2. Rollide konflikt. Rollide konflikt tekib siis, kui töötajale esitatakse vasturääkivad nõudeid, kui on mitu juhti. Rollide konflikt võib tekkida ka mitteformaalse rühma normide ja formaalse organisatsiooni nõudmiste erinevuste tulemusena. Selles situatsioonis indiviid võib tunda pinget ja rahutust, sest ta tahab ühest küljest kohaneda kollektiiviga ning teisest küljest kinni pidada juhtkonna nõuetest.

3. Segased rolliootused. Segased rolliootused tekivad siis, kui töötajale pole selge, mida talt oodatakse ja nõutakse. Rollide konfliktist erinevalt nõuded ei ole vasturääkivad, aga samal ajal need on põiklevad ja ebamäärased. Töötajatel peab olema kindel ettekujutus juhtkonna ootustest.

4. Ebahuvitav töö. Uurimused on näidanud, et indiviididel, kellel on huvitav töö, tekib harvem ängistust ja nad haigestuvad vähem, kui need, kelle töö ei ole huvitav. Kuid vaatenurgad mõistele “huvitav töö” kõigil on erinevad: see, mis paistab huvitavana ühele, ei tähenda seda, et teisele see kindlasti pakub huvi.

5. Muud tegurid. Leidub tuhandeid töökohti, kus stressi ja rahulolematust lisavad sellisedki tegurid nagu müra, vilets valgustus, liiga madal või kõrge temperatuur, niiskus, vibratsioon, tolm ja haisud, inetud kõledad tööruumid, aegunud töövahendid ja masinad – kõik see, mida traditsiooniliselt füsioloogilisteks töötingimusteks on peetud.

Suure töökoormuse kõrval tekitavad stressi ka rahulolematus töö sisu, oma positsiooni ja rolliga.

1.1.3. Tööstressi vältimise meetodid

Inimestele, kes kannatavad ülemäärase tööstressi all, soovitatakse rakendada järgmiseid meetodeid.

1. Töötage välja prioriteeti süsteem oma töös. Hinnake oma tööd järgmisel viisil: “pean tänaseks tegema”, “teha hiljem, sellel nädalal” ja “teha, kui on aega”.

2. Õppige ütlema “ei”, kui te jõuate piirini, kus ei suuda enam võtta tööd juurde. Seletage oma ülemusele, et te saate aru ülesande tähtsusest. Seejärel kirjeldage konkreetsed prioriteetsed tööd, mille kallal te praegu töötate. Kui ta jääb oma arvamuse juurde, küsige, mis tööd te peate edasi lükkama uue töö lõpuleviimiseks.

3. Suhelge oma ülemisega eriti efektiivselt ja usaldusväärselt. Püüdke aru saada tema probleemidest ja aidake tal aru saada teie omadest. Õpetage oma juhti lugu pidama teie prioriteetidest, teie töökoormusest ning andma põhjendatud ülesanded.

4. Ärge nõustuge oma juhiga, kui ta hakkab andma vasturääkivaid nõudeid (rollide konflikt). Seletage talle, et niisugused nõuded tõmbavad teid erinevatesse suundadesse. Paluge korraldada nõupidamist kõigi asjaosalistega, et välja selgitada probleem. Ärge võtke süüdistavat agressiivset seisukohta; lihtsalt seletage, missugused konkreetselt probleemid loovad vasturääkivaid nõudeid teie jaoks.

5. Andke teada juhile või kaastöötajale, kui te tunnete, et teie ülesannete ootused või hindamise standardid ei ole selged (segased rolliootused). Öelge neile, et te kahtlete konkreetsetes küsimustes, mis on seotud ülesandega ja tahate nõu pidada neis küsimustes.

6. Arutage igavusetunnet või huvi puudumist töö vastu oma juhiga. Aga pidage meeles, et ei tohi muutuda kaeblevaks. Seletage, et teie eeldate tööd, mis nõuab pühendamist ja tahaksite saada võimalust võtta osa teistest töövaldkondadest.

7. Igapäev leidke aega puhkepausideks ja relaksatsiooniks.

Teised tegurid, mis on seotud stressi teke vähendamisega, on tervislik toitumine, enese vormis hoidmine kehaliste harjutuste abil, ning üldtasakaalu saavutamine elus.

Juhtidele soovitatakse kõrge tööviljakuse ning madala stressi taseme saavutamiseks:

1. Hinnake teie töötajate vajadusi ja kalduvusi ning püüdke määrata vastav töö maht ja tüüp nende jaoks. Kui nad näitavad häid tagajärgi selle ülesande täitmisel, tõstke töökoormust töötajate nõusolekul. Sobivatel juhtudel delegeerige volitused ja vastutus alluvatele.